Tartu konvendihoone ehitusloost

Korp! Sakala konvendihoone hoone alune krunt asub endisel Tähtvere mõisa alal, mis läks linna alla 19.sajandi esimesel poolel. 1843. aastal omandas krundi (registritähisega 210T) professor V. Reissner, kes laskis krundile ehitada puumaja. 1867 aasta linnaplaanil on krundile märgitud juba 2 puumaja. 1882. aastal kinnitatakse linnavalitsuses Reinhold Guleke poolt loodud projektid juurdeehitusele. 1893. aastal laskis professor Reissneri lesk Sophia von Reissner krundile ehitada veel ühe ühekordse puumaja.
Sophia von Reissner suri 1895.aastal ja pärandas oma kinnisvara poja lesele Helene von Reissnerile. 1897 loetleti krundil kolm puumaja, pumbakaev ja lampkast keset õue. Helene von Reissner (uuesti abiellumise järel Tschisch) müüs krundi 1910. aasta kevadel korp! Sakala Abiandmise Toimkonnale. Läbirääkimisi krundiomaniku voliniku advokaat Ammoniga pidas ksv! Karl Grau.

Krundi ostulugu korp! Sakalale

Krundi ostmise lugu on toonase ksv!, hilisema auvil! Karl Grau mälestustes kirja pandud järgnevalt: Vilistlane Oskar Rütli sai teada, et müügis ilus ning konvendikorterile igati sobiv krunt ühes majade ja suure aiaga Maarjamõisa, Kastani ja Veski tänavate nurgal. Ksv! Karl Grau riietas end esinduslikku musta kuube, nn. "jeerokissse" ja sõitis kahehobuse-voorimehega - et asjale rohkem välist ilmet anda - krundi omaniku esindaja härra Ammoni poole Vallikraavi tänavasse. Pärast esitlemist teatas ksv! Grau, et soovib Veski tänavas olevat krunti osta ja palus, et talle teatataks tingimused ja hind. Härra Ammon arvas vist, et ksv! Grau oli tulnud buršinalja tegema - näis ju imelik, et keegi noor värvikandja eesti üliõpilane tahab sellist suurt ja kallist krunti osta. Küllap seetõttu ta teataski kohe, et ostuhinna peab lepingu tegemisel kohe välja maksma, ilma et ta selle suurust oleks nimetanud. Ksv! Grau vastas, et see on ju enesestmõistetav ja see asjaolu ei tohiks mingit raskust valmistada ega takistuseks olla. Seepeale teatas härra Ammon, et krunt ühes majadega maksab 45 000 rubla ja mingisuguseid mahatingimisi ei ole.

Ksv! Grau palus ostu-eesõiguseks ühe päeva ja sõitis kohe vil! Oskar Rütli poole, kellele tegi läbirääkimise tulemused teatavaks. Vil! Rütli teatas, et tuleb leida kümmekond kaasvõitlejat, kes vekslitele alla kirjutaksid, et tema saaks muretseda nende vekslite ja pärast obligatsioonide vastu, mis ostuobjekti peale hiljem tehakse, vajaliku summa eesti rahaasutustest. See plaan sobis, sest noortel üliõpilastel ei olnud endil raha sellise suure krundi ostmiseks.

Ksv! Grau ruttas kohe konventi, kus kõik kohalolijad olid nõus vekslitele alla kirjutama. Selle ajaga oli vil! Rütli juba jõudnud ostu-müügi eellepingu valmis kirjutada ja ettenägelikult sinna sisse paigutanud punkti, mille põhjal käsiraha asemel eellepingu allakirjutamise juures tuleb sisse maksta 500 või 1500 rubla ostuhinnast. See oli tehtud kavalusest, et kui müüja tahaks hiljem lepingust ühekülgselt loobuda, siis ostjal jääks õigus kohtu teel lepingu täitmist nõuda, kuna käsiraha maksmise puhul saaks nõuda ainult kahekordset käsiraha tagasimaksmist. Sissemaksuks oli vil! Rütli muretsenud tarvismineva summa ning ostu-müügi eelleping kirjutati veel sama päeva õhtupoolikul alla.

Kohe järgmisel päeval, nagu oligi kartnud vil! Rütli, ilmus kohalikus saksa lehes Dorpater Zeitung terav artikkel hr. Ammoni vastu, et see on sellise suure sakslastele kuuluva krundi eestlastele müünud, mille eest teda tembeldati saksa seltskonna huvide äraandjaks. Peale selle nõuti samas artiklis, et ükski sakslane oma krunti Tartus eestlastele ei müüks. Artikli autoriks oli Adalbert Volck, Tartu sakslaskonna üks juhtivamaid isiksusi, Tähtvere mõisaomaniku volinik, kutselt vandeadvokaat. Vormilise ostu-müügi lepingu allakirjutamisel Tartu Kinnistusjaoskonnas sakalanusi tervitades lausus ta: "Minu lugupidamine noortele ostjatele!", kuid vanahärra Ammonile ei andnud ta kättki ja tähendas vihaselt: "Diesem Herren werde ich noch zeigen!". Härra Ammon kõrvaldatigi saksa seltskonnas juhtivatelt kohtadelt.

Korp! Sakala konvendi üldkoosolekul 11. veebruaril 1910, teatab koosoleku juhataja: „Nagu teada, on 10 kaasvõitlejat platsi ostnud, kust nemad ühe tüki Sakalale kinkida tahavad, aga nii, et ka teised maja hääks midagi ohverdaks.“ Ksv! Karl Grau lisab: „10. veebruar otsustasivad üks osa Sakala confrateritest: J. Piiskop, H. Silbermann, F. Wellner, R. Elken, H. Sulg, J. Kukk, M. Tõnisson, A. Jung ja K. Grau ühes vilistlase O. Rütliga korp! Sakalale konvendi maja ehitamise platsi Veski uulitsale kinkida, sel tingimusel, kui teised kaasvõitlejad, kinkijatega solidaar olles, niisama palju konvendi maja ehitamiseks raha ohverdavad, kas puhtas rahas ehk hüpoteegi võla näol, mille eest nad endid kohustavad protsenta maksma." Täpsem majaehituse rahastamine pandi paika järgmistel koosolekutel.

Konvendi majaehituse lugu

Samal aastal algas krundil vilgas ehitusetegevus. Aastatel 1910-1911 ehitati krundi Maarjamõisa tänava poolsesse külge uus kivimaja, muudeti ülejäänud hoonete fassaade, lisati korruseid ja õuele 2 puukuuri.

Kõige olulisemaks tööks sai siiski Sakala konvendimaja ehitamine. Korp! Sakala maja on projekteeritud ka "Estonia" ja endise "Vanemuise" teatrid planeerinud soome rahvusarhitekti Armas Lindgreni ja tema abilise Wivi Lönni poolt. Hoone ehituskohaks valiti krundi (kr. 210T) kirdenurk, Veski tänavast 14 jala ja krunt 243-st 10 jala kaugusel. 1910. aasta juulis esitati linnavalitsusele loodava hoone projektid ning taotleti ehitusluba. Ehitustööde läbiviijaks märgiti ehitusinsener Fromhold Kangro.

Toonane ksv! Karl Grau meenutab: Pärast krundi ostmist kerkis loogilise järeldusena iseenesest esile konvendi maja ehitamine. Majaehitamise kavade koostamisel arvestati, et ega kaasvõitlejate arv üle viie-kuuekümne ei tohigi kasvada, et selle all omavahelised vennalikud sidemed ei kannataks. Vil! O. Rütli kirjutas Soome kuulsale arhitektile Armas Lindgrenile Sakala liikmete kavatsustest ja palus, et ta valmistaks korporatsiooni maja plaani. Arhitekt Lindgren oli sellega nõus ning tegi seda koguni ilma tasuta. Eelarve kohaselt pidi nimetatud plaani järele maja ehitamine minema maksma 30 – 35 tuhat rubla, see laenati korporatsiooni liikmete käendusel kokku erinevatest rahaasutustest. Valiti ehituskomisjon mille esimeheks sai kaasvõitleja Jaan Kukk.
Maja ehitus algas 1910 aasta juulis, mil sellekohase pidulikkusega pandi ehitusele nurgakivi maja lõunapoolsel nurgal. Sinna paigutati vasktorus dokumendid Korp! Sakala asutamise kohta, kõigi asutajate nimed ja korporatsiooni kroonika. Jõudsasti ja kiiresti edenesid maja ehitustööd. Keldriruumid olid plaanil ainult kahe toa all ette nähtud, kuid terve majaalune otsustati muuta keldriruumiks. Samuti otsustati alumise korra ruumid ehitada üks jalg kõrgemad kui see plaanil oli ette nähtud, mille tõttu saali aknad tuli tõsta pool jalga põrandapinnast kõrgemale. Ka teisel ja kolmandal korral ehitati ruumid kõrgemad plaanil ettenähtust. Kõik need muudatused mõjusid maja välimusele ebasoodsalt, kuid ometi kõige selle peale vaatamata oli Korp! Sakala maja üks ilusamaid ehitusi Tartus.

Sakala maja ehituskomisjoni esimees ksv! Jaan Kukk meenutab: Kokkuhoiu mõttes ei andnud meie välja ehitust ettevõtjatele. Otsustasime ise teostada. Valiti kolmeliikmeline ehituskomisjon, kuhu kuulusid Artur Jung, Rudolf Elken ja Jaan Kukk. Palgati vaid ehitusmeister ja järelevalve insener - arhitekt. Jung oli vanem härra, naisemees, riigieksamid ees, aega vähe. Elkeni ülesanne oli Soomest plaani muretseda, mul tulid peamised koormad kanda.
Majaehitamine otsustati varakevadel ja taheti asi sügiseks katuse alla viia. Pool õnne kombel sain ühelt talupidajalt Jänese silla lähedalt osta põllukive vundamendiks (betoon alusmüüre tol ajal veel ei valatud). Suur ja raske tuleproov algas pääle kivide kohaletoimetamise probleemi lahendamisel. Reetee oli läinud, aeg kivivedamiseks kõige vähem sobiv. Panime suurejooneliselt kuulutuse ajalehte ja teatasime kiviveo väljapakkumise aja. Sooviti kõikide huviliste vahel teha vähempakkumine vedamise hinna osas. Asi lõppes fiaskoga, sest pakkujad olid enne hinna suhtes kokku leppinud ja järgmisel päeval tuli töömehi otsida üksikult.

Teine juba tõeliselt pidulik sündmus oli, kui esimene voor kive kohale jõudis Veski tänava jalgtee äärde ühel ilusal pealelõunal, Hans Silbermann sattus korraga hasarti ja pani kokkukogunenud ksv!! oma kepiga hoogsalt takti lüües vabas looduses Gaudeamust laulma.

Liiva võtsime oma konvendi aiast, kuhu tekkis sügav paari süllane auk. Kui siis ksv! Nikolai Hallist kellegi üliõpilasest Pärnu sõbraga kaunis hääs tujus pimedavõitu õhtul näitas mehele kerkivat hoonet, oli korraga kadunud kogu ehitus mehe silmist ja mees Halliste silmist. Maa alt vaid kostis kirumist. Äraseletamatu ettenägelikkuse tõttu oli aga just Nikolai Hallist kõige meistrim mees sõbra vesisest, libedast, kittmärjast august välja õngitsemiseks.

Maja esimese korra valmides ja saali laele talade asetades konstrueerisime kodusel teel erilise seadise talade kandejõu proovimiseks. Nimelt kaalus ehitusmeister Pikson 12 puuda. Kui ta nüüd tala keskel istus ja ennast õõtsutas ja siis tala nõtkus, siis ei olnud tala küllalt kindel ja kruviti mõlemale poole külge raudtalad. Ei need talad siis ei nõtkunud ja ei nõtku ka küll praegu rapiiride paukimisel.
Sügiseks a. 1911 oli maja kõigi oma mugavustega valmis ja me võisime rahuldustundes ja rõõmsa meelega oma uude kaunisse kodusse asuda ja seal tegutseda. Teine ja kolmas kord olid kaasvõitlejate eluruumideks ette nähtud, milliseid aga vajaduse korral oli võimalik teatavate muudatustega konvendi käsutusse võtta. Hoone ehitati väliselt arhitektide kavandi kohaselt valmis kuid kuna maja oli ruumikas jäid esialgu paljud ruumid tarviduse puudusel välja ehitamata.

1976 aastal koostatud maja arhitektuuriline õiend iseloomustab maja järgnevalt: Maja esimesel korrusel on kitsad kõrged hoone vertikaalsust rõhutavad aknad, osa neist on täiendatud telliskaartega, mansardkorruse aknad on ehitatud kaarakendena. Horisontaalsus saavutati erinevate krohvivöödete vaheldumisel, värvi ja faktuurikombinatsioonide jaotamisel. Hoone fassaadide erinev lahendus jätab tujuka, kapriisse mulje, milles ei puudu ka põhjamaalik raskepärasus ja sisemine sümmeetria. Ebaõnnestunuks võib pidada põhjafassaadi lahendust, millel on nähtava kindla seoseta kokku paigutatud erinevat tüüpi aknad.

Konvendi maja sisseõnnistamine

Korp! Sakala maja avati pidulikult 29. ja 30. oktoobril 1911. Ehituskomisjoni esimees Jaan Kukk maja üleandmisel: „Täna on ammu oodatud päev kätte jõudnud, kus ehituse komisjon tema kätte usaldatud ameti maha wõib panna, sest et töö walmis on. Ehitus on nägus ja hää, mille eest iseäranis tänu Soome architectidele Armas Lindgrenile ja Wivi Lönnile, kes maja plaani tegiwad ja insener Kangrole ja ehitusmeistrile Piksonile wõlgneme. Nii seisab ta walmis teie ees ja kutsub teid oma kattuse alla - saagu ta teie armsaks koduks. Ehituse komisjoni nimel annan ma maja teile üle ühes selle soowiga, et tema müüride wahel ikka wennalik üksmeel, ausameelsus ja isamaa armastus aset leiaksiwad.“

Karl Grau meenutab: Mul oli au pidada maja sisseõnnistamisaktuse-kõne. Selle motoks valisin vanade roomlaste tõekspidamise fort es fortuna adjuvat, sest oma hulljulge ettevõttega olid sakalanused näidanud, et julgeid aitab Jumal ja nende päralt on tulevik. Ühtlasi oli see ka kindlamaks tõendiks sellest, mis tähendab üksmeel ja ühine tahe, ja kui käiakse oma lipukirjas tähendatud põhimõtte järgi: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest."
Toona Sakala külaliseks olnud soomlasest professor Eemil Arvi Saarimaa meenutab: "Kui astusime sellesse majja, õhkub meile vastu midagi soomelikult tuttavat. Pole ka imestada, sest maja on soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni kavandatud. Nagu meile jutustati, on siit poolt lahte saadud ka ehitusmaterjali, vähemalt ahjutelliseid ja ukse käepidemeid. Tervikuna tundus maja olevat üsna kodune ja otstarbekohane. Alumisel korral oli avara koosolekusaali kõrval lugemis-, raamatukogu- ja söögiruumid, teisel ja kolmandal korral korporatsiooni liikmete eluruumid. Paarkümmend organisatsiooni liiget on seega ka ühise kodu elanikeks. Vähehaaval, kui maja ehitusvõlg - seda olevat praegu pisut üle poole koguhinnast, 40 tuhandest rublast saab tasutud, on kavas anda vaesematele ning tublimatele liikmetele majas prii korter."

Veel meenutab Saarimaa, et maja sisseõnnistamine oli akadeemiliselt pidulik, peale vilistlastest ja üliõpilastest liikmete oli kohale saabunud rida aukülalisi, mõningaid professoreid ning esindajad teistest Tartu eesti üliõpilasorganisatsioonidest, nimelt Eesti Üliõpilaste Seltsist, Fraternitas Esticast ja Ühendusest ja ka Riia eesti polütehnikute korporatsioonist Vironia. Maja õnnistati pastor Lipu poolt, peeti kõnesid. Hiljem toimus lõputust kõnedeseeriast saadetud pidusöök mis lõppes rebaste ettekantud näidendiga.

Pidustused lõppesid järgmise päeva õhtul toimunud balliga. Professor Saarimaa märgib veel , et külalisi üllatas sõnavabadus kõnede sisu osas ning täiesti karskelt peetud pidu.

Loe veel:

• Korp! Sakala Tartu konvendihoone kuni 1940. aastani
• Korp! Sakala konvendihoone aastail 1940-1989
• Korp! Sakala Tartu konvendihoone taastamine ja tänapäev
• Videokokkuvõte korp! Sakala Tartu konvendihoone ajaloost
• Esindusruumide rent korp! Sakala konvendihoonetes