Sakala asutajaliikmete taust

Kõik 22 Sakala asutajaiks olnud üliõpilast olid eelnevalt EÜS-i liikmed. Võrreldes neid Frat! Estica asutajatega olid nad seltsi astunud hiljem. Enamasti 1905/II või 1906/II, kuid mitte keegi enne 1905. a. Asutajate keskmine vanus oli 1908. a. II semestril natuke üle 23 aasta (noorimad olid 21 ja kõige vanem 31 aastat vana). EÜS-is oli keskmine vanus 1908. a. 24 aastat. 22 asutajaliikmest 19 olid pärit Liivimaa kubermangust ja vaid 3 Eestimaa kubermangust (Läänemaalt)._{(Lindström 1994:18)}

Tunnuseks, mille järgi Sakala asutajaliikmed oluliselt erinesid seltsi enamikust, oli sotsiaalne päritolu. 19 asutajaliikme vanemad olid kas taluomanikud või rendikoha pidajad. Ülejäänud kolme isad pidasid koolmeistri, köstri ja kaupmehe ametit. Ü. Musta andmete põhjal oli EÜS-i liikmeskonnas ajavahemikul 1905.-1907. a. taluomanike ja rentnike poegi 61,5% ja Frat! Esticas 1907. a. 35,3% Sakala asutajatel on see protsent 86,4. Haritlaste, vaimulike, käsitööliste, kaupmeeste, majaomanike ja trahteripidajate osakaal seltsi liikmeskonna vanemale hulgas oli samadel aastatel 27,7%, Frat! Estical 41.2% ja Sakala asutajaliikmetel 13,7%. Nende arvude juures on raske jätta märkamata Sakala asutajate "talupoeglikkust"._{(Lindström 1994:18)}

Gümnaasiumihariduse olid üle poole Sakala asutajaist omandanud Tartus (Aleksandri gümnaasiumis 6 ja Reaalkoolis 5). Kui lisada siia veel 3 H. Treffneri gümnaasiumis õppinut, kes küpsuseksamid sooritasid mujal, tõuseb Tartus keskhariduse saanute osatähtsus peaaegu kahe kolmandikuni. Pärnu gümnaasiumi lõpetanuid, kelle suurt osakaalu varem on rõhutatud, oli arvuliselt 6._{(Lindström 1994:18)}

Sakala asutajad olid peamiselt kahest teaduskonnast.Arstiteaduskonna üliõpilasi oli 11 (50%) ja juriste 9 (40,9%). EÜS-is oli 1908. a. arstiüliõpilasi 45,6% ja õiguteaduse tudengeid 28,4%. Frat! Estica vastavad arvud olid 34.8% ja 34,8%._{(Lindström 1994:18)}

Eesti Vabariigi ajal saavutasid peaaegu kõik asutajaliikmed tunnustust oma töös ja ka ühiskondlikus tegevuses. Eesti avalikus elus paistsid silma Karl Grau (Maanõukogu liige), Alfred Mõttus (haridusminister 1927-1928, III ja IV Riigikogu liige), Friedrich Sauer (haridusminister 1920), Juhan Sepp (kohtuminister 1926-1927, II ja III Riigikogu liige. Rahvuskogu II koja liige), Hans Silbermann (prof., dr. med.) ja Karl Schlossmann (prof.dr. med., Eesti Teaduste Akadeemia president). Kuigi A. Mõttus, Fr. Sauer ja K. Schlossmann jäid korporatsioonist erinevatel põhjustel peagi eemale, oli neil kõigil oma roll uue organisatsiooni loomisel._{(Lindström 1994:19)}

Peatuda tuleks ka kahe asutajavilistlase Julius Lille ja Oskar Rütli isikuil. J. Lill oli mitmete seltside ning majanduslike ettevõtete juhatuste liige ja esimees, IV Riigikogu liige. O. Rütlit, kehva rendikoha pidaja poega, peeti juba enne I Maailmasõda üheks rikkamaks eestlaseks. Ülikooli lõpetas ta majanduslike raskuste tõttu alles kolmekümneaastaselt, kuid tulemuslik tegutsemine advokaadina tõi ta peagi mitmete eesti seltside juhatustesse ("Taara", "Vanemuine" jt.). Koos J. Tõnissoniga oli ta üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajaid ja selle abiesimees. O. Rütli ja J. Tõnisson olid kahekesi ka Liivimaa saadikuteks Vene I Riigiduumas. Järgnevatel aastatel kujunesid neist aga poliitilised vastased. O. Rütli pooldas sajandi teisel kümnendil rohkem Konstantin Pätsi poliitilisi vaateid, mis vastasid enam ratsionaalse majandusmehe põhimõtetele. Eesti Vabariigi perioodil osales ta II Riigikogu, Rahvuskogu ja Riiginõukogu töös._{(Lindström 1994:19)}