Tallinna konvendihoone
2013. aastal lõpus soetas korporatsioon Sakala endale Tallinnasse, aadressile Roosikrantsi 3 konvendihoone. Alljärgnevalt veidi Roosikrantsi tänavast ning konvendimaja ajaloost. Artikli on koostanud ksv! Rain Männikus, artikkel on ilmunud korp! Sakala kogumikus Verbum Habet Sakala 2014.
Korp! Sakala konvendihoone Tallinnas, Roosikrantsi 3
Tänava asukoht ja nimi
Roosikrantsi tänav, mis on 300 m pikk, viib Kaarli puiesteelt Pärnu maanteele. See on osa Harju tänava kaudu Harjumaale ja sealt edasi Pärnu poole kulgenud põlisest teest. [1, 2] Seepärast nimetati seda kõige varem Harju e. Pärnu maanteeks. [3]
16. sajandil kandis tänav Barbara nime, kuna tänava Tallinna vanalinnapoolses algusosas asus keskajal Barbara kabel ja kalmistu. Kalmistu ala oli suur – see ulatus nüüdse Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgast kuni Wismari tänavani. Vaesemate inimeste ja ümbruskonna külade matmispaigana jäi kalmistu püsima. 17. sajandi alguses maeti sinna palju katkuohvreid ning sama sajandi lõpus ka ikaldusele järgnenud nälja ohvreid. Viimati maeti hulgaliselt Barbara kalmistule Põhjasõja ajal, kui Vene vägede vallutuse järel oli Tallinnas taas katkupuhang. 1772. aasta ukaasiga keelati surnuaiale matmine. Arheoloogiliste väljakaevamistega (1988 – 1990, 1995 – 96) on suur osa kalmistu alast läbi uuritud. [1, 2]
Esimesed konkreetsemad andmed pärinevad Samuel Waxelbergi Tallinna ja selle ümbruse plaanil 1688. aastal, eriti aga Sigismund von Stadeni linnaplaanil, kus on näha juba praegu tuntav tänavatevõrk. [3]
Roosikrantsi tänava ümbrus XIX sajandi lõpul
Hiljemalt 18. sajandil tuli kasutusele praegune nimi. Selle saamise kohta on mitu tõlgendust:
1. tänava ääres asunud karistuspaik, mida nimetati Rosenkranz'iks
2. hukkamisele viidud kurjategijate järel kõndinud vaimulikel oli helvestega palvenöör, mida nimetati roosikrantsiks
3. 1463. aastal oli Harju värava ette Tõnismäele krundi ostnud Michel Rosenkranz.[1, 2, 3]
XVII sajandil alustati ümber Tallinna linna bastionide ehitamisega. Nende ees pidi olema ehitistest vaba maa, kus ei tohtinud olla isegi tiike. Põhjasõja eel hävitati eeslinnade maju, seal hulgas ka Roosikrantsi tänaval, mille ja vanalinna vahel oli Ingeri bastion (nüüd Harjumägi) [4]. Kuid 1754. aasta linnaplaanil on juba näha selle tänava ääres maju. 1793. aasta ja 1810. aasta plaanidel on Roosikrantsi 3 hoonestamata. 1822. aastal on aga krundi otsaga tänava poole pööratud piklik hoone. Praegune Vabaduse väljaku-poolne ala oli ikka hoonestamata. XIX sajandi lõpuks sai Roosikrantsi tänav seniste domineerivalt ühekorruseliste puitmajade asemele suuremad kahekorruselised puitelamud. [3]
19. sajandil on ühel juhul kasutatud ka nimetust Kummerstrasse (Kurvastuse e. Mure tänav). [3]
Roosikrantsi tänav XX sajandi alguses
20. sajandi alguses kulges praeguse Pärnu maantee lõigul Vabaduse väljakust kuni praeguse Sakala tänava ristini ülikitsas Väike-Roosikrantsi tänav (Kleine Rosenkranz-Strasse). Praegust Roosikrantsi tänavat nimetati Suur-Roosikrantsiks (Grosse Rosenkranz-Strasse). [2]
1935. aastal korraldati ümber Pärnu maantee ja Sakala tänava piirkond. Nii kadus Väike-Roosikrantsi ning Suur-Roosikrantsi nimetati ümber Roosikrantsi tänavaks. Enne seda (1901 - 1936) sõitsid trammid mööda Roosikrantsi tänavat Tondilt Viru väljakule. [1, 2, 3]
1944. aastast kuni 1989. aastani kandis tänav Lauristini nime (kommunist Johannes Lauristini järgi). Pärast seda on tänava nimi jällegi Roosikrantsi. [2]
Roosikrantsi 3 omanikud
Esimene omanik on teada aastast 1803 – Hans von Paruquer Freyberg. 1878. aastal oli omanikuks E. Vogt, kes laskis R. Knüpfferi projekti järgi ehitada Roosikrantsi 3 puitmaja. [3]
1893/94. aastal kuulus maja koos krundiga Baronia Sofia Valentina von Rosenile. 23. jaanuaril 1917. a. müüs L. von Rosen Suur-Roosikrantsi 3 Reveli linnakodanikule Frantsiska Konstantinovna Forsmannile (sünd Kopijonisky). 4. märtsil 1922. a. tegi ta kinkelepingu Eduard Aleksander Forsmannile. E. Forsmann oli Põhja paberi- ja puupapi vabriku ehk Tselluloosi vabriku direktor. Enne seda elasid Forsmannid aadressil Väike-Roosikrantsi 9-1. [3]
Eduard Forsmanni surma järel 1933. aastal läks kinnistu tema abikaasale Caroline Forsmannile, kes müüs selle 30. juunil 1938. aastal Joosep Lätlasele. Lätlane ostis ka kahe kuu pärast (15.09.38) ka Roosikrantsi 5. [3]
Vabaduse väljak ja Roosikrantsi tänav 1930. aastate lõpus
ENSV Teatajas nr. 47, 19. novembril 1940. aastal, on märgitud, et Roosikrantsi 3, 5 jt paaritunumbrilised kinnistud samal tänaval on ENSV Rahvakomissaride Nõukogu natsionaliseerinud. 8. novembril 1943. aastal esitas J. Lätlane palve Tallinna Kinnistuametile – ta oli saanud 1. septembril 1943. aastal omanikukirja ja palus märkida, et omandus Roosikrantsi tänaval on tagasi saadud vastavalt Eesti, Läti ja Leedu Kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusele 18.02.1943. aastal ning selle määruse esimesele teostamismäärusele 22.02.1943. [3]
27. märtsil 1945. aastal eraldati kinnistute 1271 ja 1271A küljest 353 m² ja liideti need alad kinnistule nr 2934 Riiklikule Teatrile „Estonia“ (praegu on seal Vene Draamateater). [3]
1. juunil 1994. aastal tagastati Roosikrantsi 3 hoone koos väikese õueotsaga Joosep Lätlase vennapojale, Aarne Koitjärvele (perekonnanimi oli vahepeal vahetatud). [3]
9. novemberil 2013. aastal ostis korporatsioon Sakala buršide ja vilistlaste ühise koosoleku otsusega Roosikrantsi tänava hoone number 3.
Kultuurilugu
Vanad aadressiraamatud näitavad, et Roosikrantsi tänav oli arstide tänav. 1926. aastal tegutses siin 12 arsti, 1932. aastal 21 arsti ja 4 ämmaemandat. Üks põhjus oli ehk see, et Roosikrantsi 2a avati 1901. aastal W. Greiffenhageni kliinik,1912. aastal majas nr 10 Friedrich Akeli (arst, riigivanem, korp! Fr. Estica asutajaliige) eraravila ja 1916. aastal oli hoones nr 12 Läti põgenike laatsaret. Roosikrantsi 3 elas Haigemajade asustamise ühingu esimees dr G. Hesse ning teisel korrusel elas ja võttis patsiente vastu endine Türi linnaarst dr Oskar Pihlak. [3]
Roosikrantsi 3 1970. aastatel
Roosikrantsi 3 teisel korrusel elas aastatel 1942 – 1980 lastekirjanik Irma Truupõld, kelle tuntuim teos on „Rohelise päikese maa“. II korruse tänavapoolsetes ruumides elas ja töötas 1960-70-ndatel aastatel skulptor Herman Halliste, 1950. aastatel kunstnik Arvo Sivadi. Õuehoonetes elasid 1970-ndatel balletiartistid Juta ja Jüri Laas ning Reet Kask – eesti meteoriitide uurija. [3]
1994. aastal omanikuks saanud Aarne Koitjärv oli arhitekt ning tema abikaasa Mare kunstnik. [3]
Roosikrantsi 3 arhitekt
Rudolf Otto von Knüpffer (03.03.1831 – 23.07.1900) oli baltisaksa arhitekt. Ta sündis Väike-Maarja koguduse õpetaja perekonnas, õppis 1843-1845 gümnaasiumis Tartus ning lõpetas 1852. aastal Peterburi Ehituskooli. Pärast seda alustas ta tööd Tallinnas. [5]
Knüpffer tegeles vanalinna majade renoveerimise ja ümberehitamisega historitsistlikus stiilis (näiteks Lai 1). Lisaks kavandas ta palju hooneid nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Tuntuimad tööd Tallinnas Roosikrantsi 3 kõrval on elamu Koidula 2 (1879) ja Tallinna Vene Seltskondliku Kogu hoone (praegu Tallinna Keskraamatukogu) Estonia pst 8, mis valmis 1895. aastal. 1897. aastal ehitati tema projekti järgi ka Haapsalu kuurhoone, Promenaadi 1. [5]
Maja ehituslugu
Hoonel on paekivist vundament. Seinad on palgist, voodrilauaga kaetud. Katusekatteks valtsitud tsinkplekk. Majal on kaks põhikorrust, poolkeldrikorrus ning ärklikorrus (3. korrus). Üldpind 960 m². [6]
Hoone kohta on Tartu Ajalooarhiivis säilinud ehitusprojekt. Fassaadide ja põhiplaanide osas kattus see üldiselt 2002. aasta olukorraga. Siiski on, nagu peaaegu alati, projektides tehtud teatud muudatusi enne ehitise lõplikku valmimist. Nii puudub projektis trepistik ida (õuepool) ja trepikoda vastu Vabaduseplats 7 hoonet, mis oli siin veel 1970-ndatel aastatel. [3]
Roosikrantsi 3-l oli krundi sisemuses, põhjapoolses küljes, pikka kõrvalhoonete rida – umbes nagu vanalinnaski. Kõrvalhooned lammutati 1970-ndatel. Samuti oli ohus Roosikrantsi 3 hoone, kuna ENSV ajal oli see lammutamise nimekirjas kui elamiskõlbmatu maja. Seetõttu tehti majavalitsuse poolt vaid hädavajalikku remonti.[3]
Roosikrantsi tänav 1980. aastate lõpus
2002. aastal koostatud projekti alusel viidi läbi rida fassaadi restaureerimistöid (värviti laudis, remonditi korstnad jne). Restaureeriti ja vajadusel asendati ka hoone uksed ja aknad. [6] Tööd olid valmis 2003. aasta aprilliks. [7]
Keldrikorruse ruumidesse olulisi konstruktiivseid muudatusi 2003. aasta aprilliks tehtud ei olnud, välja arvatud üks ukseava ja mõned kergvaheseinad. Keldrit on süvendatud 40 cm ning kinni on laotud enamus aknaid, millede asemele on jäetud vaid tuulutusavad. [7]
Eelnevad rentnikud on teinud 1. korrusel olulisi muudatusi. Lammutatud on kõik ahjud ning enamus uksi on kõrvaldatud. Seintesse on tehtud avade laiendusi ning seinad ja laed on ülelöödud kipsplaatidega. Esialgsele parkettpõrandale on peale pandud uus põrand, mille alla on paigaldatud tehnilisi torusid. Nii on tõstetud põrandapinda, millega on viidud ruumi kõrgused proportsioonist välja. Säilinud on vaid trepikodade uksed ja puittrepid koos käsipuudega [7]. 1960. aastal oli siin tulekahju. [3]
2003. aasta aprilliks ei olnud olulisi ümberehitusi 2. korrusel tehtud. Säilinud on ajaloolised puidust kasettlaed ja profileeritud laiad laekarniisid. Vanad uksed on restaureeritud koos piirdelaudadega. Parkettpõrand on samuti säilinud. [7]
2014. aastal alustati 3. korruse rekonstrueerimist.
Kasutatud kirjandus
Viimati uuendatud: 29.01.2015
1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja projekteerisid tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.
Loe edasi »
Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.
Loe edasi »
Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga! Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga sajandijagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.
Loe edasi »
Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse.
Loe edasi »
Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.
Loe edasi »
Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.
Loe edasi »